Pulberpihustusprotsess viitab katmisprotsessile, mis kasutab koroonalahendust, et pulbervärvid töödeldavale detailile kleepuks. Pärast pulbri pihustamist moodustub töödeldava detaili pinnale pärast kuumsulatamist, kõvenemist ja muid samme kattekiht.
1954. aastal rakendas James Saksamaal polüetüleeni katmisel edukalt keevkihtmeetodit. 1962. aastal, pärast seda, kui Prantsuse firma Semes leiutas pulberelektrostaatilise pihustamise, võeti pulbervärvimine ametlikult tootmises kasutusele. Kaitse olulisus, vett ja atmosfääri ei saastavad pulbervärvid on kiiresti arenenud.
Pulbri pihustamise protsessi roll ja mõju
1. Pulberpihusti ja eelnev pihustusvärv
Pihustusvärv segatakse lahustiga (või lisatakse kõvendit), seejärel pihustatakse, pihustatakse suruõhu või elektrostaatilise jõuga ning lendab seejärel töödeldavale detailile ja kleepub selle külge. Lahustid aurustuvad (või interakteeruvad üksteisega) ja seejärel tahkuvad, moodustades õhukese kile. Lenduvate orgaaniliste gaaside kõrge sisaldus on inimorganismile kahjulik. Katte kasutusmäär on väga madal, ainult umbes 50 protsenti; ühe pritsimisega moodustunud kile paksus on 15-25μm;
Võrreldes pihustusvärviga ei vaja elektrostaatiline pulberpihustamine lahjendit, ei saasta keskkonda, hea katte kvaliteet, kõrge nakkuvus ja mehaaniline tugevus, korrosioonikindlus, lühike kõvenemisaeg, krunt puudub, töötajatele esitatavad tehnilised nõuded on madalad ja pulbri taaskasutamine kõrge. määra. Sellel on oluline keskkonda kaitsev toime ning see soodustab looduskeskkonna optimeerimist ja arengut.
Pulbervärvid on peene pulbri olekus ja kleepuvad töödeldavale detailile elektrostaatilise toimega. Kõrge temperatuuriga ahju läbimisel värv sulab, tasandub, ristseostub ja kõveneb. Lenduvate orgaaniliste ühendite sisaldus on null. Värvi saab taaskasutada ja kasutusmäär võib ulatuda üle 99 protsendi. Kõvenemisaeg on lühem kui katmisaeg ja kaetud osad ei voola. Investeeringud seadmetesse on suured; see sobib paksude kilekatete katmiseks ja ühe pihustuskile paksus on 50–150 um;
2. Pulberpihustamise korrosioonivastane põhimõte
Varjestuse põhimõte: Pärast metallpinna katte kuivatamist (kõvenemist) isoleeritakse metallpind keskkonnast. Samas ei saa kate korrosiooniprotsessi ära hoida ega aeglustada, kuna polümeeril on teatud vee läbilaskvus, selle struktuuris on pooride keskmine suurus 10-5~10-7 cm, vee ja hapniku läbimõõt aga molekulide suurus on tavaliselt ainult 10-6~10 cm -8 cm. Katte mitteläbilaskvuse parandamiseks tuleks kattekihiks valida vähese õhu läbilaskvusega kilet moodustav aine ja suure varjestusomadusega tahke täiteaine, et kattekiht jõuaks teatud paksuseni ning oleks ühtlane, tihe ja mitte. poorne.
Korrosiooni tõkestamise põhimõte: fosfaatkile mängib kaitse- ja korrosiooni pidurdamise peamist rolli. Teiseks, katte sisemised komponendid (nagu punased pigmendid, tsink-kroomkollane ja muud korrosioonivastased pigmendid) reageerivad metalliga, et passiveerida metallpind või luua kaitseaineid, et tugevdada katte kaitsvat toimet. Lisaks tekitavad mõned õlid metallseepide kuivatamise mõjul lagunemissaadusi, mis võivad toimida ka orgaanilise korrosiooni inhibiitoritena.
Elektrokeemilise kaitse põhimõte: kile all tekib elektrokeemiline korrosioon, kui dielektriline läbilaskev kate puutub kokku metallpinnaga. Suurema aktiivsusega metalle kasutatakse kattekihis täiteainetena (nt tsink), et täita ohverdava anoodi kaitse rolli. Tsingi korrosiooniproduktid on leeliseline tsinkkloriid, tsinkkarbonaat jne. Täidab kihis olevad tühimikud, muutes katte tihedamaks, mis vähendab oluliselt korrosiooni.